Nädalavahetus ja EVS training

Siis kui tööd ei tee..

.. naudin Brüsselit - selle võlu ja valu. 

Alustades sellest nädalavahetusest. Läksime Kata ja Klaraga tasuta kontserti nautima. Ma vist ei ole Klarat enne maininud? Kui Kata on teine vabatahtlik Ungarist, siis Klara on pärit Tšehhist. Tema tuli Brüsseli magistrisse saksa ja prantsuse keelt õppima. Super tüdruk!! Kui teised vabatahtlikud on veidike.. eeem rahulikumad ja teise rütmiga siis Klara on täpselt nagu mina!! Kui ainult saaks kuhugile minna, midagi teha, tantsida, suhelda, kogeda...

Igaljuhul. Nautisime kontserti ja tõmblesime ringi kui ühel hetkel minu kõrval seisev noormees hakkas oma põhimõtteliselt tagumikuni olevaid juukseid lehvitama, sest mina olevat niimoodi teinud. Täitsa võimalik. AGA igatahes, ta arvas et see on challenge (no ei olnud) ja siis me hakkasime rääkima ja järgmisel hetkel juba läksime oma uute "sõpradega" karaoke baari ja sealt edasi teise baari.. ja kolmandasse. 

Täpselt nii segane see nädalavahetus oligi..

Aaaah ja seal kontserdil kohtasin ma oma uut sõpra Pedrot, kellega ma EVS trainingul kohtusin (sellest ka kohe varsti räägin)

Anyways. Nende uute "sõpradega" saime me kokku ka laupäeval. Ja just like that sa kohtud uusi inimesi. Ja raudpolt saan ma nendega ka edaspidi kokku. Võib-olla on asi minus, aga Eestis sa nii lihtsalt uusi tutvusi ei loo. Enamasti oled sa enda grupiga. Olgu, muidugi sa räägid kõrvallaua inimestega jne aga see, et sa kohe järgmisel õhtul "nende samade uute sõpradega" uuesti kokku juhtud.. minu arust väga ei.

Laupäev olin kutsutud ka õe kiti sõbranna Heleni poole, kes ka Brüsselis töötab ja kellega olen enne paaril korral kokku saanud. Nii tore oli! Sai natuke Eesti keeles rääkida whoop ja edasi läksime sellist üritust kaema nagu nuit blanche (a sleepless night, unetu öö), mis siis wikipedia kohaselt is an annual all-night or night-time arts festival. Aga kuna me läksime südaöö paiku ja me keegi väga ei teadnud, mida see endast kujutab, siis me ei osanud seda ka nautida :D Ja no nüüd tuli küll sügis. Laupäeva õhtul müristas ja see tegi ilma nii jahedaks. Kui siiamaani on olndu nahktagi ilm siis enam mitte (ja seepärast ma nüüd veidike tõbine ka)... Aaaah ja sellel üritusel kohtusin ma teiste (kolmandate?) tuttavatega, keda ma tean eelmisest nädalast (oota ma kohe räägin sellest). Igaljuhul, nemad olid poolsurnuks külmunud sest nad nautisid free arti aga väljas oli tõesti jahe ja tuuline! Võtsime kiirelt suuna kesklinna poole, kus külastasime ühte baari, kuuus tantsisime kella kuueni hommikul. Tegelikult sain ma mõlemal korral kell 7 hommikul magama.. jeesus maria. 

NB. Pilt on illustreeriv

Aga terve nv oli täis nii positiivseid emotsioone, uusi tutvusi, palju tantsu ja naeru. Sellise tundega on mõnus uuele nädalale vastu minna! Agaaaa peale tantsu ja naeru oli veits jama ka. Nüüd see suurlinna valu pool. Reede ja laupäev lõpetasime me enda õhtu samas baaris. Ei minul oli kõik hästi aga Kata.. tal juhtus asju. Kõigepealt reedel kaotas ta mingiks ajaks seal enda jaki ära (paanitses ja nuttis), sest see oli ei tea kuhu pandud. No olgu, see pole midagi erilist aga laupäev varastati tema käekott ära MILLE ta aga tagasi sai. Mingi hetk Kata jooksis mu poole, et ta kott on lännud. Jumal tänatud, et seda kõike nägi üks paarike, kes ütles, et nad viist nägid kedagi Kata kotiga WC-sse minemas. Mina jäin WC valvama ja Kata kutsus turva. Jah, käekott oli naistevetsus põrandal aga KÕIK oli alles! Vähemalt nii me arvasime.. kuni täna hommikul Kata avastas. et Tereza (kolmas vabatahtlik) koduvõtmed on kadunud. Arvatavasti kukkusid need vetsupõrandale maha (Tereza on puhkusel ja ta andis Katale tema toa võtmed, et to tema lilli kastaks). Tundub natuke kahtlane, et varas koduvõtmed võttis ja nt telefoni, pangakaardi jms alles jättis.. Võib-olla on tegemist võtmekogujaga.. või siis on ta meid jälginud ja ta teab kus Tereza elab ja tahab nüüd sisse tulla jaa... Oisukaa creepy. Aga oh neid pisaraid. Kata on nii tundeline, et tal tulevad need lihtsalt..

Aga kõigest sellest hoolimata lõpes õhtu hästi. Aga sinna baari me enam tagasi ei lähe, sest peale kõige selle toimus seal ma ei tea mitu kaklus. Ma sain terve klaasitäie õlut selga. Päriselt. Terve klaasitäie. Nomnom. Oleks siis veel näkku saanud, oleks nagu tasuta või nii, aga et selga... mõttetu.

 

Öösel on kõige parem sightseenida

 

 Pedro (hispaania), Noda (gruusia), Lisa (saksa), Nadja (saksa) - inimesed kellega kohtusin EVS trainingul

EVS ehk European Volunteer Service koolitus

Eelmine nädal oli minu jaoks raske. Ma teadsin kaua, et 23. septembril on Maaülikooli kokkutulek ja ma tulen sinna ja näen kõiki oma kalleid inimesi!! no matter what, ma tulen! Mul oli ka Eesti pilet olemas aga paar nädalat enne sain teada, et ei, mul on see koolitus, millest ma PEAN osa võtma..

See kõik minu süü, jah, sest ma sain JUULIS kirja vastavate kuupäevadega aga ma juuu eeeih mäletanud seda. Minu siinolev nö mentor ka ütles, et aaahh kunagi septembris on sul koolitus aga ta ei maininud mingeid kuupäevi ja ega ma ei küsinud ka. Ja paar nädalat enne Maaülikooli kokkutulekut sain kirja või õigemini invitation'i (invitation ei ole tavaliselt ju obligatory või mis?!) et jeeee EVS training. Mul oli WTF. EI. soooorrrry aga ei, ma ei lähe. Eriti kui ma kuulsin teistel vabatahtlikelt (neil oli see juunis) KUI mõttetu see on. Ma siis kirjutasin ühele kordinaatorile, et vabandust, aga mul on koju minekuks piletid olemas. Tegin end haledaks ja ütlesin, et teate ju küll missugune see vabatahtliku elu on -  iga sent loeb. No tegelt tõsi ta on. Ja algselt öeldi mulle, et it is up to you. Kahju kui sa ei tule jne ja ma juba mõtlesin, et oh ma ikka saan koju. Siis aga minu mentor kirjutas ka nendega (kuna tegelikult on nad väga strict selles osas ehk sul peab olema väga mõjuv põhjus koolituselt puudumiseks). Ja siis ikka öeldi et mkm, pean minema..

Igatahes. Jumal. Te isegi ei kujuta ette. Ma vist ei ole ammu nii kuri, närvis, pahane ja mis iganes veel olla saab. Päriselt. See koolitus kestis 6 päeva, toimumiskoht oli umbes 20 minuti kauguselt Brüsselist. Koolituse lõpuks oleks pidanud mul olema selge pilt sellest, mida ma tahan oma EVS aastast saada. Mida kurat!? Asi on selles, et see koolitus on mõeldud noortele, kes ei ole varem välismaal elanud.. ma nagu veidike olen. Mulle ei ole vaja õpetada multicultural relationships ja seda, et kui sa elad teises riigis, siis sa aksepteerid sealolevat kultuuri jne. Meid oli kokku 40 inimest ja umbes 35 nendest olid 19 aastased. No olgu, võib-olla ma veidike liialdana aga põhimõtteliselt nii oli. Kui tavaliselt EVS vabatahtlikud lähevad tööle kuhugi tallu, haiglasse jne ja neil on oma nö projekt millega nad tegelevad, siis meie, kes IFOAMis töötame on hoopis teine teema. Me tegelikult ei ole ka tavalised EVS vabatahtlikud, kuna see peaks olema rohkem hands-on, meid on natuke surutud nendese raamidesse, sest kes ei tahaks endale odavat tööjõudu saada :)

Neljapäev (22.09) see siis algas ja ma jõudsin teistest natuke hiljem kohale, sest ma lihtsalt ei hoolinud jaaa kohe õhtu pidime esitlema enda nö projekti. MIS PROJEKTIII. Mul ei ole mingit projektiii. Ma olen nagu tavaline employee. Ma teen kõike, mida teevad ka teised töötajad (lihtsalt mitte nii olulisi ja mahukaid asju) aga erinevus on, et ma ei saa selle eest raha :D Aga siis kui teiste ettekandeid kuulasin sain aru et jeebus, nad on terve aasta otsa kusagil farmis ja elavad middle of nowhere. Ei misasja, see kõik on väga tore aga hetkel ma ei kujutaks küll midagi sellist ette. Samas kui sa tuled otse gümnaasiumist ja sa ei tea, mida sa tahaksid teha siis on selline kogemus igati äge. Neljapäeval jõudsin kohale ikka üpris negatiivse suhtumisega AGA õnneks leidsin ma sealt väga toredaid inimesi ja see on ka ainuke "asi" mis oli positiivne selle kõige juures. Aga samas, selle si*a pärast jäi mul Eesti minemata.. õõh.

 Näe. Esitasin enda projekti. Kui muidu mul on maailma kõige koledam käekiri (jep, ma tean kõiki inimesi maailmas) siis siin ma isegi ei üritanud :D

Igatahes, koolitust viisid läbi kolm meest, kes üritasid meie kõigiga sõbrad olla ja selleks tegid nad väga lolle nalju ja nõmetsesid palju. Me mängisime kogu aeg mingeid mänge. Üks oli nt kus pidime harjutama team buildingut. Selleks kogunesime ühte ruumi, kuhu tassisime toolid/lauad ja muutsime selle kui klassiruumiks. Istusime oma kohale, tähelepanekult vaatasime kus istume, kellega jne. Siis läksime ruumist välja, alumisele korrusele ja selle ajaga juhtus klassis tornaaadoooooo ja kõik lauad, toolid jne oli segamini paisatud (te isegi ei kujuta ette kui palju ma seal silmi pööritasin :D). Siis seoti peaaegu meil kõigil silmad kinni ja paar inimest, kes nägid kus mis on, pidid meid klassiruumi juhatama, meie pidime kõik õigele kohale tagasi panema jne. Kui pärast oli tagasiside koht siis ma arvan, et esimest korda elus kui minult küsiti, et nii, mis ma sellest kõigest sain, vastasin ma et absolutely nothing. Korraldaja küsis et miks? Ja ma vastasin et mida kuradit oleks pidanud selline mäng mulle õpetama? Kus inimesed räägivad läbisegi, pm tund aega ootasime, mitte midagi ei toimunud jne.

Oeh.

Ja kõik oli sunnitud. Reede hommikul oli esimeseks "mänguks" nimede õppimine. Korraldajad ütlesid, et teil on nüüd tund aega õppida kõigi nimed. Miks!? Kõik võiks natuke loomulikumalt toimuda..  Ja isssand need korrad kui üks veits töntsakam meesterahvas kargab püsti ja ütleb et nüüd väike energiiiiiseeeer.  Lase kuul pähe, päriselt.

Aga nalja sai ka. Näiteks pidime oma nö projekti tegema - mis on fun, challenging , contact with local people, have to help our EVS project, have to be helpful to others jne.. Mul oli jälle et pühajumal, ei :D Moodustasime 5 liikmelised grupid. Ja nii tore oli näha, et kui öeldi et okei, moodustage grupid siis ma jäin istuma.. ja veel inimesi jäi istuma. Siis me vaatasime üksteisele otsa, okei, me oleme üks grupp :D Ja see päev oli tõesti tore. Meie "projekti" eemsärk oli võimalikult vähe midagi teha ja toredalt aega veeta. Tegelt oli plaan külastada erinevaid väikseid linnu (nad maksid sõidu kõik kinni) näidetes, et peale Brüsseli, Antwerpeni ja muude linnade on Belgias palju väikseid toredaid kohakesi, mida külastada. Lõpuks me aga külastasime ainult ühte linna ja seal oli mingisugune festival ehk terve päev me tantsisime kohalikega, jõime kohalikku õlut, nautisime ilma ja mõnusat seltskonda...

Ja ilmselgelt ei pakkunud see üritus mulle midagi ehk ma tegin pilte ainult sellest kui oma kambaga linna külastasime ja viimasel õhtul. That's it. 

Laupäev. Pedro. Valmis linna külastama.

 

Pedro ja Paula

Ühed andekamad inimesed (laulavad, tantsivad, joonistavad) keda kohanud olen. Pedro ja Tin (hispaanlased).

Pilt siis sellest kui bussist maha jäime (Brüsselis pidime teise bussi peale minema). Poisid ei paista õnnelikud

Lorenzo. Ungarist. Naistemees.

Tin

Ma niisama naudin kohvi

Meie grupi poisid.

Gooik. Pärast kahte tundi bussidega sõitmist jõudsime lõpuks kohale

Happy as hell

Tegelikult meil oli plaan, et külastame kohalikku muuseume, õllepruulikoda jne. Ei, ühte muuseumi ja õllepruulikoda me külastasime ka (vähemalt osad meist) aga mitte päris kõike seda, mida plaanisime. Trall hakkas sellega pihta kui kohalikud hakkasid mängima ja Pedro ning Tin hakkasid tantsima ja laulma..

 

Pärast vösitavat tantsu nautisime õlle

Nagu ma olen aru saanud, siis põhimõtteliselt iga enam-vähem normaalse suurusega linnakesel on oma õlu ja pruulikoda. Gooik'il oli selleks Kastel ja oma Kriek

 

Jesus Pedro

Rahvapillide muuseumis

See vist peaks olema traditsionaalne Belgia raskeveohobune (Aivi sa raudselt tead). Paar pilti tõestamaks, et me ainult ei joonud õlut. Vaid reaalselt käisime natuke ringi ka :D

Geniaalne!

Aah ja siis kohtasid poisid seda jumalat ülistavat meest. Mul ei ole jumala vastu midagi aga te oleks pidanud poiste nägusid nägema, kui ta laulis viiendat lugu järjest jumalast...

Ma ei tea kuidas see kõik juhtus, sest sellel hetkel olin ma muuseumis aga kui ma välja tulin, olid Tin ja Lorenzo teel selle härrasmehe koju, sest ta usaldas meid nii väga! et lubas poistel tema juurde minna, võtta sealt teine kitarri ja sellega tagasi tulla. Poisid musitseerisid (ja meie tantsisime) mitu tundi.. Härra ütles, et ta oli aastaid jumalat palunud, et keegi temaga mängiks ja laulaks ja lõpuks! tema palvetele vastati. Ma arvan, et see päev jääb talle kauaks meelde. Samas ma arvan, et meile ka :)

 

Tantsuu

Poiss laulab kirega

Vaatasin kuidas kohalik õlu Gueuze valmistamine käib. Pildil olev meesterahvas ütles, et kui ma joon iga päev klaasike või paar seda õlut, elan ma ilusti 100 aastaseks, kuna tegemist on väga naturaalse ja tervisliku joogiga ;)

Väike kontsert oli ka

Ja siis anti maitsta Brüsseli juustu

Õnnelik või jaa

Meanwhile outside..

Ja pildiseeria Lorenzost, Paulast ja kahest õllest..

Kurb oli ära minna

Tin joonistast meist pildi. Bussis.

Jep. Ma see naine seal

Õhtul pidime ise baaris olema ja soovijatele õlut müüma..

 Varahommikul. Noored.

Nii me siis enda projekte esitasime. Kes näitas plakateid..

Ja kes kirjutas laulu.

Meie grupp näitas pilte ehk siis ma näitasin pilte ja rääksin kui tore päev meil oli, mis võõõimas kontakt meil sai kohalikega saavutatud jne (sest contact with local people oli üks märksõnadeks). Muidugi oli esimeseks küsimuseks et "Eeee what was the challenge of your group work". Oleks tahtnud vastata, et ema on sul challenge aga ma ütlesin, et me ei keskendunud challengile, vaid sõnale fun. Ja võrreldes kõigi teistega oli meil kõige lõbusam päev ka ;)

Kritseldus.

Väga normaalsed inimesed. 

Lähme laiali

Nodaaa

Lõpetuseks võin öelda, et see mille pärast ma ei võinud sellelt kursuselt puududa, seda ma sealt ei saanud AGA ma sain palju uusi tutvusi!! Mul on nii hea meel..

Nüüd kiirelt magama, sest tegelikult ma olen veits haige. Ongi hea enne Eesti tulekut tõbiseks jääda whoopwhooop.
Olge musid.

NÄEB JUBA SEE NÄDAL!!!  Appi kui tore on seda öelda :)

Tsau!